Alustame aknalaua vasakult servast.

• Üks päevalill on juba 45 cm kõrge (seemnepakil oli kirjas, et 40 cm taimed), teine on poole kiduram, üks kuivas ära, teine vist ka kuivab (ei saa aru, miks, kas muld on kehv või kevadine päike kõrvetas ära, kuigi see paistab peale alles pärastlõunal) ja üks on hiljem kasvama pandud, nii et ainult paar cm kõrge.
• Kaks kibepipart on 10 cm, üks poole väiksem.
• Salatilehed on juba kenakesed, varsti saab sööma hakata.
• Rosmariin ei ole veel tärganud (tärkabki kaua).
• Avokaado kasvab usinasti, ainult et mingid valged täpid olid tekkinud lehtede alla. Kahtlustan, et mingid mutukad, nt lehetäid ja pritsisin taime mitu korda seebiveega. Näis, mis saab. Kui need elukad kavatsevad mu juba 45 cm kõrge taime ära süüa, saan ma väga kurjaks.
• Petersell ei ole veel tärganud.
• Nõmm-liivatee on pistnud imeõrnad lehekesed mullast välja.
• Algul külvatud kolmest füüsalist on lõpuks üks pisikesed lehekesed välja ajanud. Hiljem külvasin kolm tk veel.
• Tomatid on 12-20 cm kõrged ja hästi kenad.
• Alpikann õitseb nagu hull, lisaks kingiti hiljuti mulle ka kuningbegoonia. Vähemalt ma arvan, et see on kuningbegoonia, ei jäänud meelde.
• Rukkililled ja saialilled tärkasid paari päevaga ja kasvavad nagu mühiseb. Lillhernesl on ka paar lehekest juba nina mullast välja pistnud.
• Tüümiani, basiiliku ja peterselli ostsin kunagi poest taimedena, istutasin ringi ja need kasvavad endiselt kenasti, samamoodi rohelisi otsi välja ajama hakanud sibul, mille mulda pistsin.
• Üks kaktus ja aaloe on meil ka, neil läheb samuti hästi. Kenasti elavad ka juba 90 cm kõrge kadakas ning jõulude ajal kingiks saadud jõulutäht ja miniorhidee, mida ma kohe üldse hooldada ei oska.

Sai vist kõik kirja. Lõpuks hakkasin oma taimi ka väetama aga loomulikult olen ma seda nõus tegema ainult loodusliku väetisega. Kui see Biolani kanasõnnikust ja mereadrust tehtud toitevedelik vees ära lahustada, siis ei ole mingit lõhna tunda, nii et sobib väga hästi ka toas kasutamiseks. Ei pea sõnnikuhaisu pärast ise ära rõdule kolima.

Et kas ma veel mingeid taimi tahan? No ikka! Pidevalt hoian ennast tagasi. Näiteks enne müüdi Maksimas loorberipuusid. Olen juba ammu mõelnud, et tahaks sellist endal kodus kasvatada. Õnneks oli ainult 2 tk järel ja mõlemad nii nirakad. Aga rõdule rippmaasikad toon vist küll soojemate ilmade saabudes aianduspoest koju ja lavendlid ikka on ka südamel, kuigi nende kasvatamine mul eelmisel suvel just ideaalselt ei õnnestunud. Lihtsalt nad on nii ilusad.

Sellises kasvuhoones me siis elamegi. Kui suvel peaks tulema tahtmine nädalaks matkale minna, pean vist asendusaedniku palkama. :)

Nii ostsingi ühe pildiraami ja džuutriide tüki. Pildiraamil võtsin klaasi eest ja panin riide asemele ning liimisin selle nurkadest pildiraami taguse külge. Kolme kohta liimisin veel riidest lilled, samuti selleks, et riie paremini paigal püsiks ja kõrvarõngaid hoiaks. Nõnda lihtsalt sündiski kõrvarõngahoidja või -alus.

Pärast seda, kui olin oma kõrvarõngahoidja valmis teinud, sattusin sirvima Naistelehe Nipiraamatuid. Paraku ma ei mäleta, mis kuude ajakirjades ehtehoidjaid nägin. Birgit Õigemeele loo juures oli foto ühest ehtehoidjast – piklik riideriba, üleval servas pulk ja selle küljes nöör, millega oli riidetükk seinale kinnitatud. Nägi päris kena välja. Ühes teises Nipiraamatus oli lugeja soovitus – kõrvarõnga- või ehtehoidjana kasutati vana assortiikarbi sisu, seda sisemist alust, kus iga kommi jaoks on eraldi pesake. Lihtne ja soodne lahendus, kuid mitte nii kena.

Kõrvarõngahoidjad on turul täitmata nišš. Sisestades Google`i otsingusse earring holder või earring stand, leiab kenasid puust raame või metallist aluseid kõrvarõngaste ja ka teiste ehete hoidmiseks. Puu- ja metallitöö oskajad, hakake neid Eestis ka tegema! Usun, et on teisigi naisi, kes eelistaksid valida hommikuti kõrvarõngaid kenalt aluselt, mitte kogu ehtekarpi pahupidi pöörata.

Mõned näited, mis mulle eriti meeldivad. Blogis Homework on kasutatud kõrvarõngahoidja meisterdamiseks pesunäppe. Värvilised pesunäpid on ühed igati vahvad asjad! Selline traadist väänatud kõrvarõngapuu on ka hästi omapärane ja uhke (autor PurpleBusStudio) ja üldse mitte võimatu ise teha. Ja siis on veel üsna kena ka üks metallist puukujuline ehtehoidja lehel Sassandbelle.co.uk.

Aknalaudadel kasvavad basiilik, petersell ja roheline sibul. Nina on välja pistnud juba ka salatid, päevalilled ja minitomatid. Ootan veel kibepipra ja rosmariini tärkamist. Täna külvasin füüsalit. Kapiserval ootab rukkilille seemnete pakk.

Rukolat ma kasvatada ei oska, see on nüüdseks selge. Eelmisel aastal proovisin samuti ega tulnud midagi välja. Salat küll tärkab, kuid siis närbuvad väikesed taimed ikkagi ära ja suureks ei kasva. Mida ma valesti teen, ei saa aru.

Tegelikult tahtsin kirjutada aga hoopis taimesiltidest. Ma ise ei ole selles osas kunagi eriti hoolikas ega usin olnud. Õigupoolest tegingi sildid sel aastal alles esimest korda ja sellised hästi lihtsad – puutikk, papitükk ja paelajupp.

Vahvate taimesiltide ideid saab näiteks Tipnut.com-ist (19 taimesiltide ideed). Müügil on ka potte, millele saab taime nime kriidiga kirjutada. Kõige rohkem meeldivad mulle aga Mireti ja Kadri ideed Ilusa Eesti blogis – taimesiltideks on puust pesulõksud. Lühemalt on see looke kirjas Kodu & Aia lehel, kus on taimesildid paremini näha. Vahvaid silte õpetab tegema ka Marju oma blogis Tassike elu topelt koorega. Internetiavarustest leiab siltide ideid muidugi rohkesti ja saab juba valmis kujundatud silte alla laadida. Sellised detailid on tegelikult hästi armsad ning imetlen inimesi, kes panevad sellistele asjadele rõhku.

Käisime ennist igakevadisel Jägala tiirul ja sain aru, miks mulle kevad nii väga meeldib. Talvel kõik seisab, on külmunud, kuid kevad lükkab elu jälle liikuma ja voolama. Vanale tuleb uus ja värske peale ja see pole nii mitte ainult looduses, vaid ka inimeste elus ja olekus. Tekivad uued ideed ja tegevused. Mingi rahutus tuleb hinge, mis ei lase enam vanamoodi mugavalt oleskleda. Tahaks midagi põnevat ning tekib ka rohkem julgust ja energiat seda ette võtta.

Reedel jalutasin lõuna ajal mööda tänavat, soe päike paitas nägu ja kuidagi nii hea hakkas. Mõnus ja rõõmus. Selline tunne, et tahaks olla parem inimene – naeratada rohkem, öelda teistele rohkem hästi ja viriseda vähem. Ilusat kevadet!

Edit: Oliveri ema arvas mõistatuse ära ning võin selle siiagi kirjutada – see tekk on ka sudoku. Tekis on kuus erinevat tüüpi ruutu ja need ei kordu ühelgi real ega veerul.

Pilti tegi Kessu.

Aasta algul käisime Hele keraamikas, kus meid juhendas keraamik Mari Ait. Mina arvasin, et me istume kedra taha ja hakkame aga savitükkidest nõusid voolima. Tegelikult pole algajal kedra taha mõtet istuda, kui ta tahab lühikeselt kursuselt ikka valmis asjaga ära minna – kedraga saviesemete valmistama õppimine võtab lihtsalt üsna kaua aega. Mari sõnul tuleb ära voolida umbes tuhat eset, alles siis saab öelda, et kedra kasutamine on selge.

Saanud savitüki kätte, ei kujutanud ma ette, mismoodi peaks see ümara kujuga tassiks vormuma. Vormus nii, et kõigepealt tuli teha n-ö kere, sellele mustrid ja siis põhi, viimasena sang. Veel oli mu jaoks üllatus, et savi on nii pehme ja õrn. Iga väikseim puudutuski jättis sellele jälje. Seejuures ei ole aega savi lõpmatult viimistleda, sest see kuivab kiiresti. Samuti jäin ma kuni tasside valmimiseni kahtlema, et kas sang suudab ikka nii suurt kruusi tõsta ja küljest ei tule. Tassi kätte saades imestasin jällegi, et kuidas küll nii õrnast ainest sai nii tugev ese. Nii et kogu protsess oli täis avastamist ja üllatusi.

See oli mõnus rahulik nokitsemine ja mina oleks võinud oma tassi viimistlema jäädagi. Elu esimene tass oli muidugi vaja teha külluslik ehk rohkete kaunistustega, et võimalikult palju erinevaid mustreid saaks proovida. Valminud tassid pidid nädalapäevad kuivama ning siis küpsesid need ahjus esimest korda (eelpõletus). Seejärel tuli tassid glasuuriga katta ning uuesti küpsetada (glasuuripõletus). Minu rohelise tassi juures meeldib mulle glasuur, just selle ebaühtlus ja korrapäratus. Rene tassi juures meeldib mulle sang – täpselt käe järgi tehtud. Need on nüüd meie lemmikkruusid.

Ma olen ju varemgi taimede kasvatamisest vaimustusse sattunud, kuid sel aastal ei olnud see isu veel peale tulnud. Korteris elades ei ole võimalused mullas sonkimiseks just parimad. Ent kui raamatust innustust saanuna veel õue astusin ja päike nii kevadiselt soojendas, hakkas aknalaua aednik minus jalgu trampima ning siis ei olnud enam taganemisteed, tuli sammud poodi seada ja mulda osta.

Nüüd kasvadki meil ühel aknalaual poest ostetud ja suuremasse potti ümber istutatud basiilik ja petersell ning üks otsi välja ajama hakanud sibul. Teisel aknalaual valmistuvad tärkama mulda pistetud salatiseemned. Suuremasse potti kolis ka avokaado, mis muudkui kasvab. Ta kõrgus on juba 35 sentimeetrit.

Taimede istutamiseks ostsin kahte sorti mulda ja neist mõlema pakil oli kirjas, et pärast istutamist või seemnete külvamist tuleks mõne nädala järel hakata taimi väetama selle või teise väetisega. Seepeale jäin mõtlema looduslikest väetistest, sest esiteks ei ole ma oma taimi kunagi väetanud (peale tomatite, mida sai ühte kasti liiga palju ja millele oli vähese ruumi ja mulla tõttu lihtsalt veidi lisajõudu vaja) ning teiseks ei taha ma neid väetada keemiaga. Kuid milliseid looduslikke võimalusi on taimede väetamiseks? Sõnnikut ilmselgelt korteris aknalauale ei laota.

See mu getting down and dirty with nature huvi peab kunagi päädima päris oma aiaga. Teist võimalust ei ole, sest korteris saavad aknalauad ja rõdud ühel hetkel lihtsalt otsa. Unistan, et võiksin mullaga vabalt mässata, hoidmata end tagasi selle korteris laiali lendamise ning muretsemata hilisema koristamise pärast.

Minu aed oleks sarnane nagu Jamie Oliveril – lihtne ja külluslik, vaba ja loominguline. Sellepärast meeldib mulle ka tema kokkamisviis, mis on samuti vaba ja külluslik, maalähedane ning värskeid, puhtaid ja koduseid tooraineid eelistav. “Add a glug of olive oil” ütleb ta peaaegu igas oma retseptis. Täpsete mõõtude asemel ütleb ta some ja about, nautides seejuures kokkamist kasvõi keset metsa, endal jalas kulunud teksad ja kummikud. Selline suhtumine mulle meeldib!

Veel tegime valmisseebimassist seepi ja huulevõiet ja trühvleid (mis tulid jälle liiga vedelad). Natuke proovisime fimotada ka. Kokkuvõttes mõnus ja tore päev, mis andis jälle tükiks ajaks hingetoitu. Suur tänu vahvatele osalejatele!

Tegime Bioneeri vabatahtlikega Terve Elu Kalendri 2012. Tavalised kalendermärkmikud on üsna tühjad, kuid Terve Elu Kalendrist saab märkmete tegemise vahepeal lugeda huvitavaid jutukesi. Kalender on sündinud õhinapõhiselt ehk tegijad ei saa selle eest tasu rahas. Müügituluga katame trükikulud. Kalendrisse kirjutatud jutukesi ühendav teema on koostegemine, näiteks saab lugeda käsitööliste pakivahetusest, uude kohta kolides kogukonda sulandumisest, folgi vabatahtlikest, põhumaja ehitamise talgutest, kirbuturgudest, konkurentide koostööst, maailmakoristusest, ühe suguvõsa tantsurühmast, geopeitusest, koos trenni tegemisest jne. Kalendri formaat on A5, see on spiraalköites ja selle vahel on lambavillasest lõngast järjehoidja. Kõik järjehoidjad on käsitsi lõigatud ja põimitud. Kalender kannab rohelise trükise märki ehk see on trükitud taastoodetud paberil looduslike trükivärvidega ja keskkonnasõbralikus trükikojas Ecoprint.

Mul on nii hea meel! Kalendrit oli nii tore teha ja see sai nii armas. Suur tänu kõikidele nendele toredatele inimestele, kes aitasid kalendril sündida!

Kalendrit tutvustavat lookest saab lugeda Bioneerist. Kui nüüd peaks olema huvilisi, kes endale kalendrit soovivad, siis seda saab tellida, kirjutades järgmistele e-posti aadressidele: katrin@bioneer.ee (Bioneeri toimetaja Katrin Lipp), rutiku@gmail.com (kalendri projektijuht Rutt Sööt) või agnesmanniste@gmail.com (mina). Kalendri hind on 10 eurot.

Meie oleme Agnessa esimesed trühvlid, täpsemalt ühed särtsakad tšillitrühvlid.

Saime alguse sellest, et Agnessa tahtis teha tooršokolaadi. Mõtles, et ostab Superfoodsi pakutavaid kakaotooteid – purustatud kakaoubasid ja kakaovõid jne. Aga siis ta ikka raatsinud, sest need on päris kallid. Ta mõtleb, et kunagi küll ostab neid ja teeb ise tooršokolaadi aga alustuseks proovis lihtsalt trühvleid teha.

Ja tegi meid ta nii, et lisas vahukoore sisse tšillihelbeid ja mett, laskis segu keema tõusta ja hoidis kaane all. Siis laskis uuesti keema tõusta ka kurnas ära. Vahepeal tükeldas ta tumeda šokolaadi ja valas siis vahukoore-tšilli-meesegu šokolaadile peale. Vahustas, lisas võid ja vahustas uuesti. Siis valas Agnessa trühvlisegu väikestesse nunnudesse silikoonvormidesse ja pistis sügavkülma.

Mõne aja pärast, kui segu oli tahkunud, vormis Agnessa osast trühvlimassist pallikesed ja veeretas neid šokolaadipurus. Silikoonvormi trühvlid ehk meid jättis ta selliseks nagu me vormist tulime. Aga nüüd muutus muidu nii usin Agnessa natuke laisaks. Ta oleks pidanud veel šokolaadi sulatama ja meid selle sisse kastma, et me saaks omale tugeva šokolaadist ümbrise. Kuna Agnessa seda ei teinud, oleme me nüüd natuke liiga pehmed ja mõnest kohast katki aga maitseme muidugi sellegipoolest väga hästi – ikka üsna tuliselt ja toome sedasi särtsu halli talve.

Agnessa mõtleb, et trühvlitegu on nii vahva ja plaanib veel jõulukingituseks ise maiustusi teha. Tal on näiteks raamat “Maiustused” (Apollos ainult 3 eurot!) ja “Kuldne šokolaadiraamat“, kust saab retsepte. Ja internetist leiab ka palju retsepte, näiteks sellest Naistelehe artiklist. Ainult seda peab Agnessa veel uurima, et kui tahaks kasutada trühvleid tehes puhast šokolaadi, kus ei ole sees kräppi (nagu Evelin ütleb), siis millist šokolaadi ta peab kasutama.

Ja ega muud me ei tahtnudki öelda. Oleme head ja soovitame end teistelegi!